Temple Grandin töötas välja eksperimentaalse humaniseeritud karjakäitlussüsteemi disaini, mis järk-järgult kitsenes, et anda veistele piisavalt aega joondumiseks, ja moodustas kõverad, mis julgustasid veiseid kontrollitult edasi liikuma. See kasutab loomateaduse uurimise ja loomade käitumise põhimõtteid, et soodustada veiste liikumist.
Vasikad (ja muud väiksemad loomad, näiteks lambad) võivad täiskasvanud veiste käitlemissüsteemis ümber pöörata ja vajavad seetõttu õigeks käsitlemiseks kitsamat rassi. Seetõttu saab osade veiste rennide laiust reguleerida, et mahutada erineva suurusega loomi.
Veisetorud võivad olla teisaldatavad või püsivad betoonist kõnniteedega kinnitusdetailid. Saadaval on käsitsi ja hüdraulika valikud. Kaasaskantavad rennid võivad olla valmistatud terasest, rauast või alumiiniumist; Kuid kaasaegsed püsivad ehitised on tavaliselt valmistatud terasest või rauast (mõnikord puidust või isegi betoonist), sageli betoonist, tugevate või siinsete külgede ja libisemiskindlate põrandatega. Kriimustusvastastel rennidel ei ole teravaid servi, vaid kasutatakse ümarate servadega torusid, näiteks elliptilisi juhendeid; Alternatiivina võib ellingusse leida või ehitada terasplaatide või -plaatidega küljed, mis parandavad kariloomade liikumist ja ühtlasi väldivad looma jalgade või pea vigastuste rööpade vahele jäämist. Betoonpõrandaga lehmarenni põrand on laiem kui lennurada ise, et vältida kabja kinnijäämist alumise siini ja betoonserva vahele. Samuti ei ole betoon sile nagu linna kõnniteedel, vaid see on karestatud, et tagada loomadele rohkem veojõudu, et vältida libisemist ja vigastusi. Kanali alumises osas on eemaldatavad külgpaneelid juurdepääsupunktide jaoks, mis tuleb vabastada, et vältida vigastusi, kui loom paiskub (jääb pärast kukkumist kinni) või kinni jääb.
Loomalauda pikkus oleneb tavaliselt karja suurusest – pikemad karjalaudad vajavad suuremate karjade mahutamiseks vähem tarastamist. Pikemaid kanalitega karja renni saab kõverdada, et parandada looma liikumist renni suunas ja edasivoolu. Üle 24 jala (7,3 m) pikemad alleed põhjustavad aga sageli probleeme laadimis- või karjakünasse voolavatele loomadele. Jalutuskäike saab rajada sõiduradade ja rennide väliskülgede ühele või mõlemale küljele, et käitlejad saaksid loomi ülalt hõlpsamini käsitseda, kontrollida või ravida, järgides samal ajal kariloomade käitlemise parimaid tavasid, mis on välja toodud madala rõhuga veiste käitlemisel. ja Temple Grandini uurimistöö kaudu.
Loomade liikumise kontrollimiseks on võistluse alguses ja lõpus väravad. Sissepääs tuleb väikestest lehtritest või poolringikujulisest söödaaedikust (või rahvarohkest vannist või BudBoxist), mille ust kasutatakse veiste renni viimiseks. Saadaval on ka mudeli hübriidversioon, mis ei lase lehmal kastis ümber pöörata. Väravad on tavaliselt paigutatud selleks, et vältida veiste lõksu jäämist või vigastamist. Enamik süsteeme võimaldab lisada täiendavaid väravaid, seega saab süsteemi ka reguleerida. Seda tehakse mitmel viisil:
Kasutage lükanduksi, mis toimivad sõiduraja ja ellingu välisküljelt, tavaliselt rahvarohke vanni väljapääsu ja ellingu sissepääsu, sõiduraja keskosa või ellingu sissepääsu juures oleva sõiduraja otsa vahel;
Avage väljapääsu uks kaugjuhtimisjuhtme kaudu;
Või ajutise tõkkevärava puhul, mis kasutab iselukustuvat piduri riivi, lukustub riiv, kui loom liigub sellel tahapoole, kuid koerajuht lükkab teda ette. Värava lukust avamiseks tõmmake riiv tagasi, et seda saaks avada teisele kariloomadele, kes ootavad sissekolimist eelmise komplekti taha. Pliiatsi uks võib kõikuda 180 kraadi kuni 300 kraadi nurga all. Uuemaid mudeleid saab pöörata kuni 360 kraadi.
Väljapääsu rennist saab läbi peavärava, mis kiigub või libiseb, et avada üks või teine mitmest väljapääsust, mida kasutatakse loomade eraldamiseks erinevatesse rühmadesse.
